Inglimusid ja vegan sefiir

Inglimusi, neegri musi,  cream ball, angels kiss, flødeboller. Heal lapsel mitu nime. Mina nimetasin neid ühes oma postituses ka angel cake'iks, sest olin unustanud kuidas neid tegelikult kutsuti. Aga on need sellised martsipani- või vahvlipõhjal sefiiritorn, mis on kaetud šokolaadiga. Hästi vahva jutt on nende maiuste kohta kirjutatud SIIN. 

Kohaliku šokolaadivabriku flødeboller

Meie alustasime nende valmistamist martsipani lahtirullimise ja sobiva vormiga ketasteks lõikamisega. Edasi need küpsetatid ja jahutati. Kuna meie praktika seltskonnas on üks vegan pakuti talle võimalust katsetada neid maiustusi veganiseerida. Avaldasin soovi seda koos temaga teha. Samal ajal kui teised keetsid suhkrusiirupi ja vahustasid munavalged ja niristasid siirupi munavalgevahusse samal ajal seda edasi vahustades, katsetasime meie erinevaid kikerhernekonservi vedelikuga erinevaid retsepte. Etteruttavalt pean mainima, et samasugust tulemust me ei saanudki nagu teised sefiiriga. 

Katsetus nr.1

Vahustasime kikerhernekonservi vedeliku ehk aquafaba sidrunimahlaga kõvaks vahuks. Aega võttis see umbes 20 minutit. Vahustamise lõpu poole keetsime suhkrusiirupi suhkrust, glükoosist ja veest. Kui vaht oli õige tugevusega ja suhkrusiirup 117C kraadi niristasime vahustamise ajal siirupi vahu sisse. Meie sefiir jäi vedel ja enamus siirupist oli vahustaja seinte ja vispli küljes. Me ise arvasime, et oleks pidanud ehk kasutama käsimiksrit, kuna selle üle on rohkem kontrolli ja siirup läheb ikka õigesse kohta. Minu kaaslane, kelleks oli lätlanna Sintija, arvas, et ehk sai meie suhkrusiirup glükoosi tõttu liiga vedel (nüüd ma arvan, et asi ikkagi ei saanud selles olla)

Katsetus nr.2

Vahustasime aquafaba ja sidrunimahla käsimiksriga tugevaks vahuks. Üritasime suhkrusiirupit keeta vee ja suhkruga. Ma ei teagi mis valesti läks, aga siirupi valamise hetkeks sai sellest teraline mass, mis ei tahtnud potist lahkuda. 

Katsetus nr.3

Nii kaua kui ma meie aquafaba't edasi vahustasin sõelus Sintija tuhksuhkru ja hakkasime seda vähehaaval vahule lisama samal ajal edasi vahustades. Kõige lõpus lisasime vaarika maitset (naturaalne ja värki). Sai selline ilus roosa ja läikiv sefiirilaaadne asi ja maitses nagu vaarikad. Kühveldasime selle pritskotti ja pigistasime martsipani ketastele kuhjakesed. Meie juht ja õpetaja Anette arvas, et me peaksime need ahju kuivama/tahenema panema mõneks ajaks. Ahi oli kuumutatud 110C kraadini ja olid nad seal umbes 40 minutit. Kahjuks vajusid meie musid väga kiiresti väga lamedaks. 

Kaunistatud ja valmis ampsamiseks

Katsetus nr.4

Vahustasime aquafaba ja õunaäädika tugevaks vahuks. Lisasime juurde sõelutud tuhksuhkru vähehaaval. Kui suhkur oli ilusti segunenud lisasime maitse, milleks see kord valisime kohvi. Peale seda sõelusime sisse maisitärklist. Meie sefiir sai vedelam kui eelmine ja vajus martsipani ketastel laiali kohe peale pritsimist. Lootsime neid küpsetamisega veidi päästa (ahi umbes 150Ckraadi), kuid tulemus jäi väljast väga rabe ja seest õõnes ning maitse oli minu jaoks natuke liiga tugev ja mõrkjas. 

Kohviga

Tulemus.

Kõige parem tulemus tuli kolmandal katsel ja seda viisi võiks kindlasti kasutada mingite teiste maiuste valmistamiseks. Ise ma aga katsetaks veel kord esimese viisi järgi ja käsimiksriga. Meie kolmanda katse tooted said pärast šokolaadiga üle niristamist ilusad ja maitsevad nad ka väga hästi. Tekstuur on natuke veniv ja nätsukommi meenutav, aga see eest suussulav. 

Maitse poolest meeldisid mulle meie tehtud vaarikamaitselised maiused kõige rohkem, sest maitses oli ka natuke hapukust. Päris sefiirist tehtud musid jäi minu jaoks natuke liiga magusaks, kuna Taanis sefiiri sisse sidrunhapet ei lisata.

Igati põnev päev. Homme hakkame jälle šokolaadikomme tegema. Loodan, et seekord läheb mul nendega natuke paremini kui eelmine kord.

Head ööd!

Liisu