See kuulus buffee ja toidu raiskamisest

Alustasime oma päeva nagu tavaliselt kell 8.15. Kogunesime töökotta, kus närviline juht ja õpetaja Anette meile ülesanded kätte jagas. Kahjuks tegi ta seda nii, et peaaegu kõik pidid üle küsima, et mis see siis täpselt on, mida tegema peab. Nimelt kui Anette ülesandeid jagas, tegi ta seda kohati poolikult. Kõlas see umbes nii :" Liis, need ja need asjad on vaja sealt ära tuua ja siis koogiks kokku panna!" Mis asjad, kust kohast? Igatahes, seda sebimist oli omajagu. Mul on väga keeruline täita tööülesandeid kui ma pean kõigele lisaks ka mõtetelugemisega tegelema. Ma saan aru, et aeg pressib peale ja kiire on, kuid seda enam peaks üritama säilitada rahulikku meelt ja töötada organiseeritult.
Lõpuks hakkasid siiski asjad lahenema ja võis tööga pihta hakata.
Alustuseks määrisin kahele biskviidile peale maasikamoosi (marmelaadiks kutsus Anette seda) ja panin peale teise kihi biskviiti. Sellest tuli martsipanikatte ja vahukoore ning rummikreemiga kolmnurkne kook.

Jällegi üks taanlaste lemmikutest

Järgmiseks läksin appi Kertule maasikatorti tegema. Selleks tuli biskviidist väljalõigata kolm ratast. Ühele biskviidirattale läks peale see sama maasikamoos, millest juba juttu oli, selle peale purustatud makroonid (mina nimetaks neid purustatud martsipaniküpsisteks), selle peale üks tiir vahukoort, mille moodustunud raamistiku täitsime rummikreemiga. Nüüd panime peale järgmise kihi biskviiti, kuhu jällegi tiir vahukoort, hunnik rummikreemi. Selle peale jällegi biskviidiratas ja liimiks peale vahukoort. Nüüd tuli lõbus osa. Kõige peale ladusime poolikud maasikad, niiviisi hästi tihedalt teineteise kõrvale. Maasikad katsime zeleega, mille valmistas Kertu zeleekonsentraadist ja veest. Ümber tordi panime martsipanikatte. Tort ise nägi välja ilus ja suvine. See pidi olema taanlaste lemmik kondiitritoode ja laualt kaduma esimesena.

Maasikatort (Elina pildistatud)

Kui tordid valmis, oli kell 10 ja minul aeg minna teenindaja ülesandeid täitma. Meid oli kuus ja pidime kamba peale valmis seadma kohviku külaliste saabumiseks. Laudadele linikud, lilled vaasi ja laua peale, kohvitassid-taldrikud-lusikad ja kohvikoor ning suhkur. Kella 12ks olime omadega nii kaugel, et hakkasime kohvi keetma ja kooke serveerimislauale viima. Külalised saabusid kell 12.30. Neid pidi tulema 40 vanakest. Tulid, istusid lauda ja jäid ootama, mis edasi saab. Peale kohviku peremehe kõnet hakkasime külalistele kohvi ja teed pakkuma ja külalised ise said minna ja valida endale suupärasemad koogid. Kuna me olime valmistanud rohkem kui 40 inimesele, siis saime ka ise suu magusaks ja üles seati ka müügilett, kust koolirahvas ja külalised endale kaasa said kõike pakutavat osta. Kui külaskäik läbi oli ja rahvas lahkunud oli aeg koristama hakata.
Kookidest nii palju, mulle tundub, et enamus Taani kondiitritooteid on enam vähem samast toorainest valmistatud. Väga tihti on esindatud martsipan, vahukoor ja šokolaad väikeste variatsioonidega siis ikka. Näiteks maasikatordis olid esindatud kaks esimest ja kaunistusena ka natuke kolmandat, kartulikoogis oli täidiseks rummikreem (ka minu jutust juba paar korda läbi käinud), mis pigistatud siis keedukreemi küpsetisse, peale läks tuts vahukoort, see kõik kaeti martsipanikattega ja kasteti kakaosse. Napoleoni mütsi nimeline kook on martispanist valmistatud küpsetis, kastetud tumedasse šokolaadi. Minu lemmik maasikakoogike - muretaigna korvikeses küpsetatud martsipanitäidis, kastetud tumedasse šokolaadi, tuts vahukoort peale ja kaetud maasikatega. Ma usun, et saate juba aru, mida ma öelda tahan :D Kohati hästi vahva, et samadest toorainetest osatakse teha selline valik tooteid, kuid kui pakkuda seda kõike ühele seltskonnale, siis ma ise pigem teeksin väiksema valiku.

Enne külalisi (Elina pildistatud)

Lauake kata end! (Elina pildistatud)

Minu lemmik kook (Elina pildistatud)

Napoleoni müts! (Elina pildistatud)

Kartulikook (Elina pildistatud)

Kokkuvõttes oli väga tore ettevõtmine. Kookide tegemine ja kogu selle buffee sättimine andis mulle väikese ettekujutuse ürituse korraldamisest. Nägin nii töökoja poolt kui siis ka eesliini.
Kahjuks ei jäänud mulle kõige paremat muljet meie külalistest, kes ei suhtunud meisse kõige paremini (ilmselt asi meie välismaisuses ja taani keele oskamatuses). Ma vist ei saanud mitte ühtegi naeratust enne kui nad lahkuma hakkasid, siis tuli minuga rääkima üks vanapaar, kes tundis huvi, kust ma tulen ja kas ma siinoleku ajal õpitut ka oma kodumaal kasutada saan ja kas ma ise maksan selle kogemuse eest.
Ma ei saa ikka üle ega ümber sellest, et siin koolis läheb nii palju raisku. Kui enamus meie valmistatud tooted me saame endale ärasöömiseks, siis töö käigus ülejääv kreem või tainas või muu taoline rändab süümepiinadeta prügikasti. Ka tänasest buffeest ülejäänud küpsetised pidid esimese hooga sama saatuse osaliseks saama. Lõpuks ikkagi organiseeriti nii, et väikesed koogikesed, mis olid šokolaadiga kaetud ja tordid läksid müüki kooli kauplusesse (kus müüakse enamuses karastusjooke, krõpse ja kummikomme), pärmitaignast kuklid kogusime kokku ja pakume neid täna õhtul kella kaheksasel teel/kohvil, kuid siiski visati minema enamuses pärmi-lehttaignast küpsetised. Biskviidi jäägid torditegemisest läksid sama teed. Meie koolis räägitakse kogu aeg, et ei tohi raisata, meedias räägitakse nälgivatest lastest ja sellest, et inimesed on vaesed. Aga siin visatakse minema hunnikutes toitu. Keegi teadis mulle rääkida, et kohalik kool on nii hästi rahastatud, et nad keskenduvadki ainult õpetamisele ja see mis saab neist toodetset ei ole neile oluline. Meie koolis vastupidiselt toodame me seda, mida tellitakse ja alati ei saa läbi teha kõiki tooteid rohkem kui korra. Ma nüüd ei teagi, mis halvem on.
Ma nüüd lähen ennast venitama, pilates ootab!
Liisu